Pegasuse Väikeses
sarjas on tihtipeale häid leide. Isamaa
nimel jutustab sõja traumeerivast kogemusest, kordasaadetud julmuste tagajärjel
painavast süütundest. See on karm raamat, kuidas sõda teeb noorusideaalidest
laetud poistest rüüstajad, tapjad ja vägistajad.
Ning ometi tuleb
muhedaid sententse nagu Vändrast saelaudu, näiteks:
„Kuiv suvetolm ja eelmise talve igavus katsid aknaklaase.“
„Julgus tähendas lõppude lõpuks vaid seda, et kõrval oli keegi, kes ei
olnud niisama julge.“
„Inimesi võis päästa keeristormi käest, aga mitte täisjoodud pea ega
iseenda eest, oli isa öelnud.“
„Ta oli juba küllalt vana teadmaks, et aega ei tasu vihastada, kui ei
taha seda kaotada. Kella käiku pidi võtma nagu parima sõbra oma, taludes
talumatut.“
„Inimesi, kes ei tahtnud päästetud saada, ei saanud päästa. Koos nendega
sai ainult uppuda. Nii lihtne see oligi, nii banaalne, sõda ja selle armid.“
Isamaa
nimel on noore soome autori esimene eesti keelde tõlgitud
raamat.
Teile lugemiselamusi
soovides, Lagle
No comments:
Post a Comment