Kaasaja ühelt enim loetud
hispaania kirjanikult Carlos Ruiz Zafonilt on Marina neljas eesti keelde tõlgitud raamat. Varem on ilmunud romaanid
Tuule vari, Ingli mäng ning Taeva vang.
Neid kõiki ühendab samasugune sisenduslik jõud, jutustuse lumm, mis hargneb
möödunud aegade Barcelona valgust kartvatel tänavatel. Viirastuslik,
pahaendeline atmosfäär õhkub igast autori lausest. Minevik on tähtsam kui
olevik, roosilist tulevikku ei paista kusagil. Aga ometi on seda teksti kuidagi
nii puhastav lugeda.
Ruiz Zafoni
põhiteemadeks on ettemääratus, inimene oma saatusest ei pääse, ajalugu kordub
ja muidugi kõige tähtsam on siin elus armastus. Eks see olegi autori edu
fenomen, pluss ajaloolise põneviku kaste, mille sees Ruiz Zafon oma
painajalikke lugusid serveerib. Kriitikud paigutavad autori raamatud
histograafilise metafiktsiooni žanrisse – ajaloo ümberkirjutamine fantastika
võtmes. See, mida me peame tõeks, on tegelikult kah fiktsioon.
Kui kolmes esimeses
raamatus esines mõningaid ühiseid tegelasi, siis Marina on täiesti eraldiseisev romaan, ei ühtki tuttavat tegelast
peale Barcelona tänavate hääbunud aegade kaja. Võrdluseks veel: Marina on sammuke lähemal õudusžanrile
kui eelmised raamatud. Nii et kui Ruiz Zafoni stiiliga tutvust sobitada, siis Marina võib olla liialt ehmatav. Taeva vang on alustuseks siiski kõige
sobivam raamat. Ütleme nii, et Marina
on jõukohasem juba edasijõudnuile Ruiz Zafoni maailmas!
Lõpetuseks (ma ei
hakkagi Teile visandama Marina süžeed)
toon ära ühe tsitaadi raamatu lõpuosast, mis jäi mind kummitama: „Aeg ei tee meid targemaks, ainult aremaks.
Olen aastaid põgenenud, teadmata, mille eest. Arvasin, et kui jooksen
silmapiirist kaugemale, jätavad mineviku varjud mind maha. Arvasin, et kui olen
piisavalt kaugel, jäävad hääled mu mõttes igaveseks vakka.“
Teile lugemiselamusi
soovides, Lagle
No comments:
Post a Comment