Viimastel aastatel on eesti
keelde tõlgitud põhjamaade krimkasid sama palju nagu ilmub seeni pärast vihma
(vt kokkuvõtet vanematest postitustest). Pretensioonikalt juba esikaanel
kuulutatuna peetakse Jussi Adler-Olseni Taani menukaimaks krimikirjanikuks.
Selles avalduses võib isegi terake tõtt sees olla, sest Naine puuris oli päris lahe lugemine, kui Teile muidugi
krimiromaanid meeldivad.
Kuigi dialoogid on
vahel krõbedalt vulgaarsed, on kahe peategelase kujud koomilised: kibestunud
olekuga kriminaalkomissar Carl Morck ei väljenda end teps mitte läbi lillede ning
selle žanri üks värvikamaid tegelasi, Carli abiline Assad on Süüria põgenik,
kel avaldub mitmeid andeid, alates lugupidavast suhtumisest naistesse kuni
meisterliku osavuseni liigendnoa käsitsemises. Kahe erineva kultuuritaustaga
mehe koostöö venib alguses üle kivide ja kändude, kuid jutustuse lõpuks võib
Carl tõdeda, et selle kummalise mehega võib rindele minna ehk ta võib oma elu
usaldada Assadi kätesse.
Jutustuse lõpplahendus
on nagu ikka paremates krimilugudes, vapustav. Tabasin end veel kaks ööd hiljem
mõtisklemast loo süžee üle. Parim indikaator otsustamaks selle üle, kas raamat oli
hea või mitte, on aeg, mis jääb järgmise raamatu kätte võtmiseni. Väga hea
raamat nõuab veel mitu päeva seedimist, mõtisklemist enne kui tekib soov uue
kirjanduselamuse järele.
Naine
puuris tõotab olla sarja esimene raamat, ootan põnevusega
lisa.Teile lugemiselamusi soovides, Lagle
No comments:
Post a Comment