Nädala raamat: William Somerset Maugham. Kuu ja kuuepenniline

Ma olen tahtnud juba aastaid lugeda William Somerset Maughami jutustust Kuu ja kuuepenniline. Esimest korda eesti keeles 1973. aastal ilmunud raamat on olnud mu isa riiulil nii kaua kui ma mäletan. Kuid alati tundus pakilisem lugeda teoseid, mis ma laenutasin raamatukogust, sest neil oli tagastamise tähtaeg silme ees. Ja nüüdki lugesin läbi uuema väljaande (seegi raamatukogu oma!), sest suuremat kirja on kergem lugeda. Eks iga asi juhtub omal ajal, õigel ajal, siis kui sa selleks valmis oled.

Miks just Kuu ja kuuepenniline on aastaid mu mõtteis olnud? Sest raamat põhineb Prantsuse maalikunstniku Paul Gaugaini elu sündmustel. Olen alati tahtnud mõista ja tundma õppida, miks kunstnikuhingega natuurid n.ö tavainimestest erinevad. Maugham on oma romaanis kunstnikule nimeks andnud Charles Strickland, kes on endassetõmbunud, igav, otsekohene, julm, kaaslaste arvamuste suhtes ükskõikne isiksus.

Maughamile omaselt algab jutustus tema ajastule tüüpiliselt Inglise kõrgseltskonna salongides peent vestlust harrastades. Ning esimene iseloomustus, mis ta Stricklandi kohta välja toob, ongi eristumine headest tavadest ja kommetest, sest Strickland on seltskondlikus suhtlemises täielik null. Oma ajastut ironiseerides nendib kirjanik: „… kui lõpmata leidlik on tsiviliseeritud inimene tüütute tseremooniate väljamõtlemisel, raisates sellele oma niigi lühikest eluaega“. Stricklandi abikaasa see-eest täidab oma seltskondlikke kohustusi – küllakutsed, small-talk – suurima heameelega.

Kõrvalepõikena olgu öeldud, et mina-jutustaja on keegi noor kirjanik, kelle nime ei mainita terve romaani vältel. Võib oletada, et too noor kirjamees on Maugham ise. Jutustaja üritab olla erapooletu, kuid olles vastamisi Stricklandi kohutavalt ebameeldiva iseloomuga, see lihtsalt ei õnnestu. Küll aga jääb jutustaja suhteliselt reserveerituks ja kiretuks, mis toob seda enam kontrastselt esile kunstimaailmas möllavad tunded.

Charles Strickland jätab pärast 17-aastast kooselu naise ja lapsed maha ning sõidab üksi Pariisi, et oma kunstnikuelu alustada. Temast saab iseõppija, kes läbi suurte raskuste üritab end väljendada. Kõik füüsilised ebamugavused jätavad teda külmaks, võitlus toimub kunstniku hinges ja mõtetes, maailmas, mida lihtsad inimesed ei taju.

Kui üldiselt on kunstnikule vajalik ühiskondlik tunnustus ja heakskiit, siis Stricklandi jätab teiste arvamus täiesti ükskõikseks. „Vajadus oma tähtsuse tunnetamise järele on võib-olla tsiviliseeritud inimese kõige ürgsem instinkt.“ Kogukonnatoetus on paljudele, ka mulle, oluline. „Niidid, mis inimese ühiskonna külge seovad, on eriti tugevad.“ Stricklandil aga see tunnustuse vajadus puudub.

Strickland ei toeta oma pere, ta elab nagu poleks neid olemaski. Nii on tema naine sunnitud ise endale elatist teenima. Peagi selgub, et Mrs Strickland on loomult nutikas ja hea ärivaistuga, nii et tema loodud ettevõte hakkab hästi raha sisse tooma. Kummastav on arusaam kõrgseltskonnas: „… ise endale elatusraha teenimine on üks vääritu tegu.“ Üks õige leedi elab jõudeelu kellegi teise kulul. Küsimusele, miks Charles ta maha jättis, lõi naine legendi, et mees jooksis teise naisega Pariisi. See, et Strickland läks ära, et kunstnikuks hakata, oli naise ja ka üldise arvamuse jaoks liialt hoomamatu.

Raamatus on kaks äärmiselt vastuolulist tegelaskuju. Peale Stricklandi karmi natuuri on oluliseks tooniandjaks Dirk Stroeve, kes vastupidiselt Stricklandile on seltskondlik rõõmus hing, lihav, tervisest ja lõbusast olekust pakatav, kes iseenda andetuse suhtes on pime (ta maalib maitsetuid Itaalia vaikelu idülle), kuid teiste töid oskab eksimatult arvustada: „Ilu on midagi imepärast ja kättesaamatut, mida kunstnik vaid suurte loomepiinadega siit kaootilisest maailmast on üles otsinud.“. Dirki kohta lausub mina-jutustaja: „Missugust julma nalja küll suur ja vägev Loodus võib vahel heita, pannes ühte ja samasse inimesse nii vastakaid jooni.“ Siinkohal on mõeldud, et Dirki piiritu delikaatsus teiste suhtes vaheldub oma isiklikku ellu puutuva äärmiselt robustse ja labase väljanäitamisega. Dirk on nagu priske kloun, kellele on raske kaasa tunda tema hingepiinades, sest ta näeb nii kohutavalt koomiline välja. Dirki naine Blanche jätab mehe maha, et olla koos Stricklandiga. „Et ennast naerualuseks teha, peab väga suur ja avar hing olema.“ Punkt Dirki kasuks!

Aga tuleme Stricklandi juurde tagasi: „Loomu poolest tundlik ja vastuvõtlik, oli ta hoopiski ükskõikne kõige vastu, mis tundeid esile kutsus.“ Strickland sõi vaid näljatunde vaigistamiseks, ta oli pime igasuguste iluasjade ja mugavuse suhtes. Ta eksisteeris oma unistuste maailmas. Suhteid ei vajanud. Elas vaid energiast, mis ta tahtis lõuendile jäädvustada. Kuid kunagi polnud Strickland tulemusega rahul, ning õige pea kaotas huvi poolelijäänud tööde vastu. Pidevalt alustas uuesti puhta lõuendi ees. Mina-jutustaja võtab kokku Stricklandi Pariisi kuue aasta tööd: „… piinatud hinge vaevarikas eneseteostus.“ „Strickland püüdis kõigest väest vabaneda mingite ürgsete jõudude kütkeist.“

Nagu ikka, ei saa üle ega ümber armastuse teemast, sest see käib elu juurde, õigemini on mõtleva inimese loomusele omane. „Tegelikus elus on armastusel ainult episoodiline koht igapäevaste rähklemiste kõrval.“ Tuleb välja, et armastus on kõigest kirjanduslik sentimentaalne vale!  Laskem Stricklandil rääkida: „Armastus on nõrkus. Ma olen mees, ja vahetevahel on mul lihtsalt naist vaja. Rahuldust leidnud, mõtlen ma juba millestki muust. Et see soov minust üle on, vihkan ma seda, sest see närib mu vaimu.“ Ja veel: „Naistel on tähtis ainult armastus, nad on andnud sellele naeruväärselt suure tähenduse. Nad on valmis meid veenma, et armastus on kogu elu. Tegelikult on see üsna tähtsusetu asi. Teine asi on kirg, iha. See on loomulik ja tervislik nähtus. Armastus on nagu haigus.“ Sellega on kõik öeldud.

47-aastasena suundub Strickland Tahiitile, et ellu viia oma üksildase hinge unistus – näha kirgassinist merd ja avarust. Tema koduks saab Eedeni aiale väga sarnane maailmast eraldatud maatükk. Lopsakate troopiliste puude vahel on eluasemeks väike puulobudik. Tahiiti loodusel on väga intensiivsed lõhnad ja värvid. Polüneeslannast naine ei sega Stricklandi üldse. Ja ta saab naiselt, mis tal vaja on. Haigestunud leeprasse, jääb Strickland lõpu eel pimedaks. Enne surma jõuab mees eneseteostuseni: Strickland maalib oma toa seinad täis, teemaks on maailma loomine, ood inimkeha ilule, loodusele oma ülevuses ja julmuses, ürgsuses.

See on raamat, mis andis mulle palju mõtteainet. Kuigi näib, et ma jutustasin ümber terve loo,  jäi siiski nii mõndagi varjatuks, Teile avastamiseks. Ja kindlasti tekitab raamatu lugemine   oma mõtteid ja seoseid.

Teile lugemiselamusi soovides, Lagle