José Maria Eca de
Quierós on portugali kirjandusklassik, kes kirjutas raamatu Isa Amaro kuritegu aastatel 1878-1879.
Romaani tegevus toimub kirjaniku kaasajal. Võib öelda, et jutustuse olustik
maalib silme ette samasuguse pildi nagu seda taotlevad Ladina-Ameerika ajaloolised
kireseriaalid: voogavad alusseelikute kuhjad, paljastatud õlad, uhked soengud,
palavus, lehvikud, provintsi idüll, tegelaste ohtrasõnaline muljetamine, lõunamaine
temperament jne jne.
Peategelane, noor
ülempreester Amaro armub imeilusasse neidu Améliasse. See, kuidas noor mees
kirjeldab oma armsama kõige hurmavamaid füüsilisi omadusi, on viidud erootilise
väljendamise täiuseni. Huvitav ja ka vabastav on avastada, et tolleaegne
iluideaal oli palju lähemal rubenslikule lopsakusele kui tänapäeva riidepuu-kondibuketile.
Naise käsivarred pidid olema täidlased, rind külluslik ning kuna kõik muud
kehaosad olid riietega varjatud, siis ülejäänu jäi vaatleja enda fantaasia
hooleks. Nii võis korra alusseelikute alt välgatanud valges sukas pahkluu esile
kutsuda südant perutama ajava tundehoo!
Õnnetuseks on aga
peategelaste armuliit keelatud, sest katoliku vaimulikel on range
tsölibaadikeeld. See küll ei takista usuteenreid patustamast, peaasi, et kõik
toimuks saladusloori katte all. See raamat on pigem tolleaegse Portugali
ühiskonna kriitika kui lihtlabane lemberomaan. Kirjanik paljastab katoliku
vaimulike silmakirjalikkuse ning kõlvatuse. Ta vastandab „paduusklikke“
inimestega, kes kirikust ja usust suuremat ei pea. Kirjanik laseb vaikselt
kõlada ka revolutsioonilistel ideedel, mis ennustavad uut ühiskondlikku korda.
Raamatu maht on
küllaltki muljetavaldav. Esimesed kakssada lehekülge ma võitlesin sooviga
raamat pooleli jätta – tänapäevases kiires elurütmis on küllaltki piinarikas
seda provintsivahtu lugeda. Aga kui raamatu selgroog sai murtud, läks tegevus
juba päris huvitavaks, samuti hakkasin seda nii ainuomast jutustamise mahlasust
nautima. Nii et varuge aega ja kannatust, lugemiselamus on garanteeritud!
No comments:
Post a Comment