Justin Petrone on
kogunud siia raamatusse tähelepanekud elust enesest. Tema mõtted on Petronele
iseloomulikus tavapärases humoorikas kastmes. See on lihtsameelne, heatahtlik
huumor, see on nii naljakas ja lihtne, et mõjub puhastavalt. Küünilisuse
puudumine teebki Petrone stiili nii mõnusaks, murevabaks. Ma usun, et ükski
eestlane ei oskaks nii lahedalt igapäevaelust kirjutada.
Raamatus saab hea
kõhutäie naerda muuseas selliste ütlemiste üle:
„Ja
olen kuulnud palju lugusid mereröövlitest ja laevaõnnetustest, mis
rahvusvahelist spermat läbi sajandite Eesti rannikule on toonud… Ühesõnaga, see
kaev oli reostatud ammu enne seda, kui mina pärale jõudsin.“
„Kui
poleks naisi meie elus, siis enamik meist, meestest, ei vahetaks vist mitte
kunagi sokke.“
„Ühtäkki
hakkas mulle tunduma, et minu kahe-aastane tütar on siin justkui uue alguse
kehastus: äsja langenud lumehelves keset inimsita hunnikut.“ (Kui
Petrone jalutab koos oma lapsega Bangkoki ööelus)
„…
võib-olla on mind munadesse löödud, aga pähe minu teada mitte. Nii et mina
oskan oma saatusega rahul olla.“
„Jänesed
on igavad ja tuimad elukad, kes on huvitatud ainult söömisest ja
pabuldamisest.“
„Olgem
ausad: me räägime vanast armsast seksist. Ei ole vaja teha seda nii keeruliseks
nagu mingit Eesti rahvatantsu.“
Justin Petronelt on
varem ilmunud Minu Eesti 1. ja 2. osa ning esimene ilukirjanduslik romaan
„Montréali deemonid“, millest kirjutasin siia blogisse eelmise aasta lõpul.
Teile lugemiselamusi
soovides, Lagle
No comments:
Post a Comment