Raamatus on palju seksi. Mitte reaalselt aktidena, vaid kinnismõtete käes vaevleva seksisõltlasest peategelase fantaasiamaailma kirjeldustena, mis on ju lihtsalt hale. Kui kõik need seksipildid kõrvale jätta, siis raamatus on sisu täiesti olemas. Adam on iseenese otsimise teekonnal, et läbi oma juurte, esivanemate ajaloo tundma õppimise leida oma identiteet. Adam otsib ka Jumalat. Tõsiusklikule lugejale tundub raamatus kirjeldatu ilmselt naeruväärne või lausa jumalateotusena.
Kuid see on Adami teekond.
Mina tunnen Justin Petrone kirjastiili läbi Minu Eesti naiivse huumori. Ka Montréali deemonitest kumab läbi Justini igavene optimism ja tobe sarm, silme ette tuleb kujutlus armastavast suurest ilastavast mustast labradorist. Ma saan aru, et Petrone tahab mõjuda tekstis šokeerivana, räigena, kasvõi sarkastilisena, aga ta ei suuda seda tunnet lugejani tuua, vähemalt mitte minuni, nii kaua kui see tobe armas labrador mu meeltes püsib.
Tegemist on mõnusa lugemisega, sest Petrone stiil pole pahatahtlik, vaid ta kirjutab muigele ajava huumoriga.
Mõte, mis lugemisest saati meeles mõlgub: Adam mõtiskleb tühjusest, mida budism taotleb: vaba vaim kõiksuses. Adami kapitalistlikus tarbimisest üleküllastunud meeles on tühjus hinges aga kõige õudsam tunne üldse, see tühjus võrdub tühisusega ja see on tänapäeva inimese suurim hirm, deemon hinges.
Siiralt Teie lemmiklugeja Lagle
No comments:
Post a Comment