Nädala raamat: Charlaine Harris. Surnud, kuni jõuab öö

Saage tuttavaks Sookie Stackhouse´iga: kena noor naine, kes suudab lugeda teiste mõtteid. Ise peab ta seda puudeks, nuhtluseks. Teised arvavad, et Sookie on pisut juhm, veidrik. On väga raske hoida vaimset kaitset pidevalt ülal, et ei kuuleks viimse kui matsi mõtteid. Keskendunud oma kaitsele, näibki Sookie olevat pidevalt hajevil, kuid vastupidi, Sookie on vägagi terane.

Niisiis, kes on lugenud Videviku saagat, peaks nautima ka Sookie Stackhouse´i raamatuid. Inglise keeles on neid ilmunud juba kümmekond, sarja põhjal on toodetud telesari „True Blood“. Eesti keeles on olemas kaks osa, teine raamat kannab pealkirja „Ebasurnud Dallases“.
Charlaine Harrise tegelaskujud ja kirjutamisstiil pole nii süütu kui Videviku saaga puhul. Tegemist on küllaltki verise krimiromaaniga, kus mõrvu toimub omajagu.
On olemas vältimatu armukolmnurk, kõik isikud sealjuures omamoodi „andega“. Sookie armub džentelmenist vampiiri Bill Comptonisse. Sookiest on aga sisse võetud tema ülemus, baari omanik Sam, kes on takkapihta kujumoondaja ning eelistab muunduda armsaks kollitõugu koeraks. Sookiel tuleb tegemist teha ka teiste vampiiridega, näiteks väga vana ja kardetud Ericuga, kes omakorda on noorest naisest ja tema telepaadi andest huvitatud.
Sarja esimese raamatu lõpul paneb kirjanik Sookiele suhu sõnad, et kui tavainimeste seas eksisteerivad telepaat ja kujumoondaja, siis kui palju erinevaid „andekaid“ inimesi võib veel eksisteerida? See on ilmselt sissejuhatus pikale-pikale sarjale, kus võivad ilmuda lugeja ette nii mõnedki teistmoodi tegelased.
Harrise kirjutamisstiil on kiire ja ladus ning väga lihtne. Selles lihtsuses peitub oma võlu. Ta oskab igas olukorras kirjelduseks tuua midagi nappi, mis tabab otsekui naelapea pihta. Puudub tüütu heietamine. Vahel on sündmuskäik nii kiire ja šokeeriv, et ma mõtlesin, et oot-oot, kuidas see nüüd oli, ja keeran lehe tagasi, et uuesti lugeda.
Raamatus on romantikat ja põnevust. Üks lause jäi meelde, iseloomustamaks Sookie tundeid Billi vastu. Bill oli ainus, kelle seltskonnas Sookie sai oma mõtete lugemise kilbi vaimus maha lasta, sest ta ei kuule vampiiri mõtteid. Ning kui ta elus esimest korda sai teise juuresolekul vaikust kuulata, oli see imepärane. Aga too meeldejääv lause raamatust pärineb hoopis hetkest, mil Sookie istub rahva seas ning vaatab Billi esinemist ajalooseltsile: „Isegi siin, keset rahvahulka, seisin tema vaikuse sügava järve kaldal.“
Siiralt Teile lugemissoovitust jagades, Lagle