Tegemist on põneva
seiklusjutuga. Lugema ahvatles mind soojades toonides kaanekujundus ning, kuna
tegevuspaigaks on meie jaoks kauge maa Brasiilia, siis praeguses karges
põhjamaa talves kuuma eksootikat lugeda on suisa elamus omaette.
Updike´i stiil on
äärmiselt naturalistlik, ma toonitan, äärmiselt looduslähedane. Lugedes koged
iga mahlakat lõhna ja maitset, nii ambroosiat kui ka rooja lehka. Üks võtmesõna
ongi elu vastandamine: rikkus – vaesus, ilus – kole, valge – must. On
peategelasedki, moodsa maailma armastajapaar, Isabel valge ning Tristao musta
nahaga.Isegi pisut õõvastav on lugeda sellist Tristani ja Isolde legendi töötlust, nii kaasaegset, samas ka nii teistsugust, kus noored, põgenedes Isabeli isa eest, satuvad Brasiilias ringi ekseldes elama indiaanlaste keskele, hoopis teise tsivilisatsiooni, millel meie aja väärtuste ja normidega suurt ühist polegi.
Updike toob välja mõtte, mis annab kogu raamatule oma peamise värvingu: inimest juhtivaks jõuks on seksuaalsus, paljunemise instinkt. Ning ellujäämine ka kõige kohutavamates tingimustes. Pole kuigi tavapärane lugeda, kuidas naine müüb oma keha selleks, et toitu lauale saada, et tema armastatud mees ikka suudaks päevast päeva rasket kaevandustööd teha. Ja see on armastus, Updike´i arvates!
Jutustus saab huvitava müstilise suuna pärast Isabeli retke indiaani nõia juurde, mil juhtub midagi meie loogilisele tajule täiesti ilmmõistmatut, aga ma ei reeda loo sisu, nii jääb Teilegi avastamisrõõmu!
Mõte, mis jäi kummitama: Isabel on sunnitud kaubavahetuseks ära andma kihlasõrmuse, mis on ainus Tristao kingitud asi, millel on suur emotsionaalne väärtus. „Nagu oleks tal hammas näost välja löödud, teadis Isabel, et ta ei saa iial tagasi, mille oli just loovutanud. Elu riisub meilt meid endid, raashaaval. Mis viimaks alles jääb, on keegi teine.“ Pole olemas inimest, kes sammuks oma eluteel muutumatult.
Siiralt Teile lugemissoovitust jagades, Lagle
No comments:
Post a Comment