Friday, December 20, 2013

Nädala raamat: William Somerset Maugham. Karussell

Karussell on William Somerset Maughami romaan, mis kujutab 20. sajandi alguse Inglise eluolu. Peamiseks tooniandjaks raamatus on kõrgseltskonna kombed ja moraalitus. Kirjaniku eesmärgiks on välja tuua erinevate inimtüüpide iseloomuomadused ja mõista, mis ajendab üht või teist tegelast käituma just nii nagu ta seda teeb.
Maughami inimhinge kirjeldamisoskus on üdini nauditav, kirjanikul on tabav sõnaosavus inimeste iseloomu edasiandmisel. Raamatus on sädelevad vaimukad seltskondlikud dialoogid, toon näite ühest dr Frank Hurrelli küünilisuse puhangust lõbusal koosviibimisel: „Mõelge, kui väljakannatamatult tüütu on abielu, ja igal juhul hoidku Jumal mind mõtlemisvõimelise naise eest. Kui ma üldse kunagi abiellun, siis ainult oma kokaga.“
Esmapilgul on raske tohutus tegelaste rägastikus orienteeruda. Kuid õige pea saab aru, et romaani võtmefiguurideks on neli tegelaste paari.
Miss Mary Ley on 57-aastane daam, kes pärib kauge sugulase raha ning on nüüd materiaalselt kindlustatud. Ta on elunautleja, vallaline seetõttu, et ei koorma end abieluliste sidemetega, et mitte oma vabadust kaotada. Ja vabadus on tema jaoks suurim õnn siin elus. Eriliseks hobiks on tal oma lähedaste sugulaste ja tuttavate eludega manipuleerimine. Just miss Ley suhu paneb kirjanik mitmeid lauseid, mis on raamatu kõige sisukamad ja elujaatavamad mõtted. Selge, et miss Ley on kirjaniku ja ka minu lemmiktegelane Karussellis.
Miss Ley südamesõber on dr Frank Hurrell, 40ndates poissmees, kes mõlgutab mõtteid elu olemusest. Ta leiab, et rikkus, kõrgklass, kultuur ja tsiviliseeritus lämmatavad hinge. Ta ihkab kogeda elu ehedal kujul, elada hetkes, lihtsalt, tajuda kirgi, tundeid, näha elu ja surma. Frank tahaks oma rutiinsest elust arstina loobuda ning maailma rändama minna, teenides söögiraha koha peal. Miss Ley vastab selle peale: „… niipea, kui üks asi rutiiniks muutub, lakkab see sinu jaoks olemast see õige.“ Ja veel: „… mitte keegi, kes pole vaba rahateenimise murest, ei saa end vabana tunda.“
Järgmise tegelastepaari üks osapool on 40ndates praosti tütar miss Bella Langton, kel maitsemeele ja graatsia puudumist kompenseerib ülemäärane praktiline heatahtlikkus. Bella on vanatüdrukuna masendunud, et noorus on möödas ja ees ootab pikk ja üksildane keskiga. Üksluisus, päevade sarnasus tapab. Kuid siis Bella armub endast 20 aastat nooremasse poeeti, Herbert Fieldi. Ta imetleb poisi siirast vaimustust kõige ilusa ees, looduses ja kunstis. Bellat hämmastab Herberti hardus ja aupaklikkus Jumala ees. Naine ise ei tunne säärast südamelähedust Jumalaga, kuigi ta elab vooruslikku ja kombekat elu. Enne Herbertiga kohtumist oli Bella lihtsalt niisama olemas. Nüüd koos Herbertiga muutus naise elu elamisväärseks. Kuid Bella isa, auväärne toompraost, on abiellumise vastu: tütre staatusest madalama mehega kooselu ei ole seisusteranges ühiskonnas aktsepteeritav. Bella nendib kurvalt kui isa temast lahti ütleb: „Mitte miski ei muuda inimese südant kalgimaks kui vooruslikkus.“
35-aastane suurilmadaam Mrs Grace Castillyon on oma blondeeritud juuste ja üleliigse puudrikihiga näol väike ja kena, talle meeldib end eksponeerida ülisügava dekoltee, kiiskavate kalliskivide ning labase ja kriiskava naeruga. Mrs Castillyon avastas, et ta on narruseni armunud noorde elumehesse Reggiesse, kes aga on paras ihnuskoi. Noormees himustab vaid proua aadlitiitlit ja säravaid kalliskive. Et noor armuke teda ei hülgaks, annab Mrs Castillyon Reggiele raha, et too härrasmehena nende lõbustuste eest tasuks ning ülejäänud raha võib too kelm oma tasku pista. Toon näite Maughami humoorikast kirjeldamisoskusest tolle 22-aastase elumehe Reggie kohta, kelle ema on arvamusel, et tal on „õnnestunud poega kõigi pahede eest teadmatuses hoida“: „Meelas ilme Reggie näol ja kavalus ta tumedates silmades ei vihjanud küll vastumeelsusele ihulise patustamise ees, ega ka mitte ülemäärasele süütusele.“ Loo arenedes muutuvad ka Mrs Castillyoni arusaamad (seda küll tänu miss Ley sekkumisele), ta adub, mis siin elus on kõige tähtsam ning ka käitub vastavalt.
Kõige vastuolulisem tegelaskuju on Basil Kent, kes püüab elada nii vooruslikult kui võimalik. Ta abiellub oma seisusest madalama kõrtsiplikaga, sest vaene tüdruk jäi temast lapseootele. Basili põhimõte on, et kui ta juba patustas, siis peab ta vastutama oma teo tagajärgede eest. (Selle peale vastas tema ema leedi Vizard, et kui härrasmees tahab pisut lõbutseda, siis ta annab raha, et need patuviljad kaoks!) Kuid see põhimõttekindlus toob Basili eraellu vaid häda ja viletsust, sest oma hinges on ta armunud hoopis oma mõttekaaslasesse Mrs Hilda Murray´sse, kes toetab mehe kirjanikukarjääri. „Basilil puudus armastusväärne anne võtta inimesi sellistena nagu nad on, mitte paluda neilt rohkem kui nad on suutelised andma, pigem püüdis ta voolida inimesi, kellega ta kokku puutus, vastavalt oma ettekujutusele.“ Nii põlgas ta oma vastse abikaasa Jenny maitselagedust ja labasust, harimatust. Vaene Jenny ise aga jumaldas Basilit nagu koer peremeest.
Basil Kenti kirjutamisannet kommenteerides mõtiskleb miss Ley suureks kirjanikuks olemisest: „… selleks, et saavutada kirjanduses kuulsust, on vaja teatavat sisemist ürgsust /…/ Et inimesi tõeliselt liigutada ja neile mõju avaldada, pead sa omama täielikku mõistmisvõimet, ja seda saavutad sa ainult juhul, kui sinus on midagi üldiselt kogu inimkonnale omast…“ Basilil igatahes see omadus puudub. Aga julgen arvata, et Maughami särav jutustamise anne vastab sellele kirjeldusele ideaalselt.
Raamatus sõlmitakse kokku neli abielu ning aset leiab viis surma. Ma ei saanud raamatut käest panna terve viimase saja lehe vältel, sest tegelaste elude lõpplahendused täitsid raamatu viimase veerandi. Mrs Ley arvates saab elu võrrelda merereisiga: „Miks mitte lahkudes elust, öelda: mul on olnud nii ebaõnne kui ka õnne, ning kõik mu piinad said naudingutega tasutud; ja kuigi mu ohtuderohke merereis ei viinud mind mitte kuhugi, ja kuigi ma naasen vana ja väsinuna sadamasse, kust kõik mu lootused alguse said, olen ma rahul, et ma olen elanud.“
Lõpetan Mrs Ley sõnadega: „Minu kunst ja teadus on elada.“
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Thursday, December 12, 2013

Padjaklubi käsitööhuvilistele!

Järgmine padjaklubi kogunemine toimub kolmapäeval, 18. detsembril kell 16.00
Kel endal mõnd näputööd parajasti pooleli pole, saab kätt proovida vanamoodsate jõuluehete valmistamisel.
Kohtumiseni raamatukogus!

Nädala raamat: Michael Frayn. Spioonid

Raamat viib lugeja Teise maailmasõja aegsesse Londonisse. Jutustaja on tollal umbes 12-aastane poisike Stephen, kes oma parima sõbra Keithiga mängivad julge fantaasialennuga õuemänge. Autor näitab lapse mõttemaailma läbi vanema mehe nägemuse. Stephen jutustab seda sõjaaegset lugu nüüd rohkem kui 50 aastat hiljem. Ütlen ausalt, kirjaniku stiili on raske lugeda. Huvitav, aga raske. Kirjelduste keskmes on aistingud. Kõik, mis vana mees mäletab lapsepõlvest, on erinevaid sündmusi ümbritsenud lõhnad ja tundmused, hirm, erutus, joovastus. Ajataju teadvustamine on väga juhuslik. Lõppeks on see lapse silmade läbi edasi antud jutustus väga teistmoodi ja huvitav.
Nagu tagakaanel lubatud, on raamat pingeline, põnev, aga mitte oma klassikalises tähenduses. Reaalset tegevust, loo keerdkäike on suhteliselt vähe. Kogu kirjelduse aur läheb nende lapse maailma raputanud sündmuste läbielamisele ja mõtetele, mis oleks võinud olla teisiti kui Stephen oleks käitunud nii nagu julgele poisile kohane. Stephen tahab olla parem ja vapram, kuid otsustavatel hetkedel ei pea närv vastu. Meie täiskasvanuna teame, et las laps olla laps nii kaua kui võimalik. Kuid tol kasvuhetkel laps ise tahab olla juba täiskasvanu, oma vanusest ees. Nii on Stephen n.ö oma tekitatud kasvuraskustes.
Laste süütust spioonimängust areneb välja midagi hoopis raskemini mõistetavat, midagi, mis kuulub täiskasvanute maailma. Raamatu keskpaigas ma mõtlesin, et kas ikka tuleb sellele pingelisele õhustikule vääriline lõpplahendus. Lugedes oli mul pidevalt tunne, et see on poisikeste tühja tuule tallamine, laste fantaasialend. Kuid loo lõpp oli seda lugemise painet väärt.
Varem on inglise kirjanikult Michael Fraynilt eesti keeles ilmunud jutustused Hommikupooliku lõpu poole ning Plekkmehed (mõlemad Loomingu Raamatukogu sarjas).
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Thursday, December 5, 2013

Nädala raamat: Amélie Nothomb. Sinihabe

Siin on tegemist erilise pärliga lugemismaailmas! Raamatus on rikkalikult lopsakas ja humoorikas barokne dialoog, see on väga nauditav.
Kaasaegne sinihabe, don Elemirio on hullumeelne, kes elab 16.sajandis, peab oma ametiks hispaanlaseks olemist, s.t. väärikas olemist. Vabatahtlikult oma häärberist ei välju, pole 20 aastat väljas käinud: „Välismaailm šokeerib mind oma labasuse ja igavusega.“ Too ekstsentrik saab küll reaalsusest aru, kuid leiab, et parema meelega elaks ta vasallsüsteemi rakendava monarhia alluvuses, mida enam tänapäeval kahjuks kusagil ei eksisteeri.
Don Elemirio üürib oma villas ühte tuba, et soetada selmoel naissuhteid, „keda pärjan oma huviga“ – hahaa! Seni on 20 aasta jooksul teadmata põhjusel kadunud kaheksa naisallüürnikku, raamatu peategelane Saturnine on siis järjekorras üheksas. Kuid vastu ootusi kujuneb too noor naine parajaks vastaseks.
Moodsa sinihabeme kulinaarne talent on hämmastav. Kõik, mis ta valmistab, lausa sulab suus. Samuti oskab mees riideid õmmelda. Muidugi pärast mitmeid rikkalikult barokseid dialooge Saturnine armub maja peremehesse: „Ma olen samasugune idioot nagu teised.“
Mis edasi saab ning mis siis juhtus nende kaheksa eelmise naisega, seda peate juba ise lugema! Raamat on äärmiselt lühike, soovitan seda külluslikku dialoogi nautida aeglaselt lugedes!
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Friday, November 29, 2013

Nädala raamat: William Somerset Maugham. Rangelt isiklik

Kui tavaliselt saab raamatutest lugeda kirjanike fantaasiavilju: romaane, jutustusi, siis Rangelt isiklik on märkmed William Somerset Maughami oma elust kindlalt määratletud ajaperioodil, kuuludes pigem esseistika valdkonda.
Rangelt isiklik on muljed ja mälestused elust vahetult enne Teise maailmasõja puhkemist ning viieteistkümnest esimesest sõjakuust ehk kuni 1940. aasta sügiseni, mil Maugham lahkus Suurbritanniast läbi Lissaboni New Yorki.
Kirjanik tutvustab oma elu Vahemere rannikul Prantsusmaal Cap Ferrat`s. Ta kirjeldab oma suurt villat avara aia ja tosinajao teenijaskonnaga ning kuidas arvukad sõbrad käisid tema juures suvitamas enne sõda. Kuidas nad koos tennist mängivad, jahiga merel sõidavad, ujuvad – see on elu nagu oleme harjunud lugema Maughami ilukirjandusteostest. Tuleb välja, et ta ise elas samamoodi nagu tema tegelaskujud. Kust ikka kirjanik oma ainest ammutab, kui mitte oma kaasajast ja oma ümbruskonnast, millega ta on harjunud.
Kuid sõja puhkemisega kogu senine elukorraldus muutub. Toon välja ühe tsitaadi, mis minu arvates näitab hästi sõjaalguse meeleolusid. Maugham räägib oma tuttavast kirjanikust: „Nagu ma taipasin, oli ta lasknud ennast rindele saata patriotismist ja ehk ka mõnest heroismiimpulsist, ja, nagu see kirjanikega tihti juhtub, ei olnud ta kunagi aru saanud, kui suur kuristik haigutab tegelikult fakti ja väljamõeldise vahel.“
Sõja puhkedes pakkus Maugham oma teeneid Informatsiooniministeeriumile ning tal paluti kirjutada mitmeid artikleid Prantsusmaast sõja ajal ning selgitada välja, millised on prantslaste hoiakud oma Briti liitlaste suhtes. Maugham leidis, et prantslaste arvates ei võtnud britid sõda küllalt tõsiselt. Prantslased ei olnud rahul Briti sõdurite käitumisega, näiteks kui nad marssides laulsid rõõmsaid lorilaule ning õhtuti kohvikutes liig palju alkoholi pruukisid.
Alguses kirjutas Maugham artikleid Prantsuse eluolu kohta sõja ajal, hiljem Inglismaal elades tegi ta samalaadse arvamusseeria ka inglaste olukorra kohta. Koomiline on lugeda Maughami ülestunnistust: „Ma olen väga vilets ajakirjanik.“ Ta leiab, et triviaalsete igapäevaste artiklite kirjutamine on ebahuvitav ning see võttis kole palju aega. Samas soovis ta kasulik olla, kuid nentis: „Ma olin nagu tsirkusekoer, kelle trikid kindlasti meeldiksid publikule, kuid keda on väga raske programmi sobitada.“
Maugham on sõjaaegsete meeleolude kaardistaja, ta räägib palju poliitikast. Näiteks arvustab ta riigijuhtimist kui veel Chamberlain oli Inglismaa peaminister: „Kuulsin paljusid inimesi ütlemas, et ta oli nina püsti ajanud, et ei võtnud kuulda enam mitte kellegi nõuandeid.“
Maugham analüüsib, mis põhjustas Prantsusmaa kokkuvarisemise 1940. aasta suvel. Ta leidis, et juba enne Pétaini valitsust langes Prantsusmaa elanikkonna moraal ning see minnalaskmise meeleolu aitas omakorda kaasa Prantsusmaa hävingule. Ilmselt prantslastele mõeldes pani Maugham kirja ühe oma kuulsaima lause: „Kui mõni rahvus hindab midagi oma vabadusest kõrgemalt, siis ta kaotab oma vabaduse.“
Pärast Prantsusmaa langemist 1940. aasta suvel ja Pètaini asumist valitsusjuhi kohale tuli käsk, et kõik Briti kodanikud peavad Prantsusmaalt lahkuma. Etteteatamise aeg oli äärmiselt lühike: juba järgmisel hommikul kell 8.00 pidi Maugham olema Cannes`i kail, kaasas üksnes käsipagas, tekk ja toidumoon kolmeks päevaks. Kui sellele Inglismaale suunduvale laevale Briti kodanik ei lähe, riskib ta interneerimisega.
Tol hommikul mahtus kahe puusöe-laeva peale 1300 inimest. Nii suure rahvahulga transportimisel puusöetolmust mustadel laevadel olid muidugi ekstreemselt halvad hügieenitingimused. Ka toitu hakkas nappima, toiduratsioon läks päev-päevalt väiksemaks. „Oli veider näha naisi järjekorras seismas, taldrik või tühi konservikarp räpaste käte vahel, aga sõrmused sõrmedes ja pärlikaelakee kaelas.“
Nädal aega kestis reis Gibraltarisse ning kõige hullemaks ja hinge laastavamaks tingimuseks oligi mustus. Isegi pidev hirm, et laev võiks saada torpeedotabamuse, polnud nii hull kui mustus. Gibraltaril saadi korraks laevast välja, et end pesta ja tagavarasid täiendada, ning ülejäänud reis Inglismaale oli pisut talutavam. Kokku kestis laevasõit 20 päeva!
Inglismaal jätkab Maugham sõjaeluliste artiklite kirjutamist. Seetõttu oli tarvis maal ringi sõita ja sõjaväega seotud paiku külastada, nende lubade saamine oli aga mõnevõrra keerulisem kui Prantsusmaal: „Seal /Prantsusmaal/ olin ma olnud väljapaistev Inglise kirjanik, kellele tuli anda kõikvõimalikud soodustused; Inglismaal olin ma lihtsalt üks nendest neetud autoritest, kes tuli segama inimeste tegemisi.“ See on Maughamil huvitav tähelepanek, kuidas kahes erinevas riigis suhtumine kirjanikesse nii kardinaalselt eristub. „Prantsusmaal austatakse kirjanikku ning mõeldakse, et tema arvamused on väärt kuulamist, samal ajal kui Inglismaal suhtutakse temasse aga kahtlustavalt ning sellele, mida ta ütleb, ei omistata suuremat tähtsust.“
Vastupidiselt prantslaste kohta leiab Maugham, et 1940. aasta suvel on brittide moraal kõrge, täis teotahet ja energiat. Näiteks võib tuua vabatahtliku organisatsiooni Kodukaitse, tsiviilteenistuse. Inimesed täitsid neid kohustusi lisaks oma päevatööle. Kodukaitse valvas sildu, raudteed, sadamaid, et tulla toime vaenlase (nö viienda kolonni) sabotaažikatsetega. Ning neid vabatahtlikke oli palju!
See on hämmastav, kui kiretult räägib Maugham ajast, kui õhurünnakud Londonile algasid. Esimest korda loen, et inimesed ei lasknud end päevastest rünnakutest segada, töötati edasi, inimesed ei vaevunud varjendeisse minema. Suured kauplused sulgesid häire ajal küll uksed, kuid väikesed poed ei katkestanud oma äritegevust. „Kui õhurünnakud muutusid sagedasemaks, oli mõnikord raske otsustada, kas kuuldud sireen oli õhurünnaku algust või selle lõppu kuulutav.“
Ent kui sakslased alustasid öiste õhurünnakutega, siis läks elu mõnevõrra ebameeldivamaks. Õhutõrjesuurtükkide põhjustatud lärm oli nii kõrvulukustav, et Maugham läks magama varjendisse. Õhuhäire lõpu signaal kõlas tavaliselt kella viie ja kuue vahel varahommikul, misjärel kirjanik läks tagasi oma tuppa, et magada kuni hommikusöögini.
Maugham kirjeldab öiseid väljaskäimisi äärmiselt külmavereliselt: „Eemalolevates piirkondades oli raske öösiti taksot saada, ja tänavatel käia oli väga ebamugav, mitte ainult pähe kukkuda võivate pommide tõttu, vaid ka õhutõrjemürskude lõhkemisel kõikjale langevate šrapnellikildude tõttu.“
Muidugi purustuste suurenedes oli meeleolusid mitmeid, alates närvivapustustest kuni fataalse valmisolekuni: kui minek, siis minek. Kuid Maughami tähelepanekute põhjal andis pommitamine ja pidev hädaoht inimestele juurde hoopiski elujõudu: „nad tundsid mõnu põnevast elust segastel aegadel, ja nad naersid nii enda kui üksteise üle.“
Täpsemalt saate Maughami arutelusid ja mälestusi raamatust Rangelt isiklik lugeda aga ise ning nautida kirjaniku meisterlikku kirjeldamisoskust ja sõnaseadmise kunsti.
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle