Raamat viib lugeja
Teise maailmasõja aegsesse Londonisse. Jutustaja on tollal umbes 12-aastane
poisike Stephen, kes oma parima sõbra Keithiga mängivad julge fantaasialennuga
õuemänge. Autor näitab lapse mõttemaailma läbi vanema mehe nägemuse. Stephen
jutustab seda sõjaaegset lugu nüüd rohkem kui 50 aastat hiljem. Ütlen ausalt,
kirjaniku stiili on raske lugeda. Huvitav, aga raske. Kirjelduste keskmes on
aistingud. Kõik, mis vana mees mäletab lapsepõlvest, on erinevaid sündmusi
ümbritsenud lõhnad ja tundmused, hirm, erutus, joovastus. Ajataju teadvustamine
on väga juhuslik. Lõppeks on see lapse silmade läbi edasi antud jutustus väga
teistmoodi ja huvitav.
Nagu tagakaanel
lubatud, on raamat pingeline, põnev, aga mitte oma klassikalises tähenduses.
Reaalset tegevust, loo keerdkäike on suhteliselt vähe. Kogu kirjelduse aur
läheb nende lapse maailma raputanud sündmuste läbielamisele ja mõtetele, mis
oleks võinud olla teisiti kui Stephen oleks käitunud nii nagu julgele poisile
kohane. Stephen tahab olla parem ja vapram, kuid otsustavatel hetkedel ei pea
närv vastu. Meie täiskasvanuna teame, et las laps olla laps nii kaua kui
võimalik. Kuid tol kasvuhetkel laps ise tahab olla juba täiskasvanu, oma
vanusest ees. Nii on Stephen n.ö oma tekitatud kasvuraskustes.
Laste süütust
spioonimängust areneb välja midagi hoopis raskemini mõistetavat, midagi, mis
kuulub täiskasvanute maailma. Raamatu keskpaigas ma mõtlesin, et kas ikka tuleb
sellele pingelisele õhustikule vääriline lõpplahendus. Lugedes oli mul pidevalt
tunne, et see on poisikeste tühja tuule tallamine, laste fantaasialend. Kuid
loo lõpp oli seda lugemise painet väärt.
Varem on inglise
kirjanikult Michael Fraynilt eesti keeles ilmunud jutustused Hommikupooliku lõpu poole ning Plekkmehed (mõlemad Loomingu Raamatukogu sarjas).
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle
No comments:
Post a Comment