Nädala raamat: Eesti jonn. 200 tsitaati

Käesoleva tsitaadikogumiku keskmes on märkimisväärne Eesti jonn kui kultuurne visadus. Raamat on jaotatud nelja ossa: maarahvast eestlasteks; Eesti Vabariik; Nõukogude aeg; taasiseseisvumine. Kogumiku sirvimine garanteerib lugejale hea tuju ja muheda oleku! Noppisin välja paar kõige nakatavamat tsitaati.

Johann Voldemar Jannsen kirjutas 1938. aastal sedasi: „Meil on neid majaperemehi ka, kes iga päev oma varahunnikut vaatavad ja iga aasta sinna midagi juurde panevad, aga maja tilgub läbi ja on nii maha vajunud, et alati sisse ja välja käies pää vastu palki löövad, ja kui tuulise ilmaga tule ahju panevad, siis ise lammaste lauta üüri peale lähevad. Kui meie Eesti küladest läbi käime ja sisse astume, siis näeme küll, et nende tubades hoopis vähem suitsu ja tahma ja nende ihu ja riiete pääl hoopis vähem muda ja kõntsa peaks olema ja – suurem süü sääl juures langeb harimise poolest E e s t i  n a i s t e  peale. Tuli ja vesi ei maksa raha. Kui meie mitte kui s a k s a d  ei või elada, kas siis kui s e a d  peame elama?“

Väliseestlane Priit Vesilind kirjeldab 1979. aastal Viru hotellis käimist: „Istusin ühel õhtul koos eestlasest sõbraga hotelli ööklubis. /…/ Laval vingerdasid liibuvates mustades retuusides erutavad tantsutüdrukud. Orkester puhus lugu „Ma pean olema ma ise“. Mu võõrustaja vaatas mind lõbustatult üle laua. „On täiesti selge,“ teatas ta ükskõiksel ilmel, „et see etteaste vaatleb keemiliste väetiste kasutamise eeliseid kollektiivses põllumajanduses.“ Niisugused kuiva huumori tükikesed pudenevad täiesti ootamatult eestlaste suust, keda kinnisuse poolest annab ehk võrrelda vaid soomlastega. Eestlases võitleb individualism seltskondlikkusega. /…/ Käitumine on vaoshoitud, laste turjale laotakse suurte ootuste koorem. Ja sellise pinna all voolab ajaloo süngetest sajanditest võrsunud melanhoolne fatalismihoovus.“

Valdur Mikita nendib 2014. aastal: „Rahvas, kelle kõige kuulsam kirjandusteos on viieköiteline sookuivendamise käsiraamat, ei saa olla normaalne – ja ei peagi. Võimalik, et meil on ilmaruumis hoopis üks teine asi ajada.“

Teile lugemiselamusi soovides, Lagle