Nädala raamat: Tommi Kinnunen. Nelja tee rist

Soome autori debüütromaan Nelja tee rist pälvis Suure Ajakirjandusauhinna 2014. aasta parima raamatu kategoorias ja kandideeris nii ajalehe Helsingin Sanomat parima esikteose kui ka Finlandia auhinnale.

Nelja tee rist jutustab ühe perekonna kujunemise loo alates 19. sajandi lõpust kuni 1990ndateni välja. Raamat on jaotatud nelja ossa, kus iga nimitegelane räägib oma vaatevinklist: vanaema Maria, tema tütar Lahja, Lahja minia Kaarina ning Lahja abikaasa Onni. Minu arvates on jutustuse keskmes just Lahja, sest Kaarina peegeldab oma loos ämma kiuslikkust ning raamatu lõpus on nagu kirss tordi peal Lahja abikaasa Onni elukäik.

See on lugu naisest, kel saatuse tahtel kujuneb elukäik õige õnnetuks ning selle läbi teeb ta tahtmatult või ka täiesti tahtlikult oma lähedaste elu kibedaks. Siit raamatust lilli ja liblikaid ei leia, on vaid raske töö, vimm ning usaldamatus. Nii Maria kui ka Lahja on iseseisvad töökad naised, kes ei allu oma ajastu kirjutamata reeglitele (naisel ei ole sõnaõigust, naine on vaid laste sünnitaja ja mehe teenija). Just eristumine tavadest heidab naised kogukonnast välja ning mõistab nad üksildusse. Suurem barjääride püstitamine toimub aga naiste hingedes: ma olen iseenda vangivalvur, ei lase kedagi sisse. Täpselt selle mõtte on kirjanik toonud raamatu esilehel: Tao endale südamesse – ära tee välja, ära näita välja, ära reageeri.

Mind paneb imestama, et raamatu autor on mees. Enamus jutustusest on  antud naise silme läbi. Kuidas saab mees nii detailiderohkelt kirjeldada näiteks ämmaemanda elukutset 19. ja 20. sajandi vahetusel ning muudki, mis seondub vaid naiste maailmaga? Kokkuvõtteks, see on raske lugemine, aga tänu sellele me mõistame paremini inimesi, kel on olnud karm elusaatus.

Teile lugemiselamusi soovides, Lagle