Ma olen vapustatud. Ma
ei ole varem midagi sellist lugenud. Ma ütlen julgelt, et Hüljatu on minu selle aasta parim lugemiselamus. Raamatu peategelane
on teismeline poiss, kes 10-aastaselt sattus oma ema surma tunnistajaks. See
tegi Lewise hinge seest kohe päris katki. Ei aidanud kaasa ka tema isa pidev
tõrjuv hoiak, külmus ja poja alavääristamine. Autor toob meisterlikult
kild-killu haaval välja Lewise allakäigu põhjused, milleks on peamiselt teised
inimesed. Tegevus toimub 1950ndate Inglismaal ja autor naeruvääristab
väikekodanliku seltskondliku suhtlemise tühisust. Ühiskonnast võõrandumine ja
tunne, et mitte keegi sind ei aita ning et sind ei ole mitte kellelegi vaja,
viivad Lewise kuritahtliku tegevuseni.
„Kuidas loobuda millestki, kui sa tead, et see sind aitab? Kuidas hoida
end tagasi tegemast midagi halba, kui ainus inimene, kellele see viga teeb oled
sina ise?“ Nii arutleb Lewis kui võtab isa habemenoa ja lõikab endale
käsivarde. Tal on tekkinud sõltuvus endale haiget teha, et selle läbi midagigi
tunda, et oled elus. Enda sandistamine toob kaasa vabanemistunde, aga hiljem
võtab maad tohutu häbi.
Kuigi teema on negatiivselt
emotsionaalne, teeb raamatu lugemiselamuse heaks jutustuse lõpplahendus.
Päriselus ilmselt nii puntras eludes head tulemust ei ole, aga raamatus on see
võimalik siiski. Jätan selle Teie avastada, vihjan vaid, et võidab armastus!
Hüljatu on inglise
autori esimene eesti keelde tõlgitud raamat.
Teile lugemiselamusi
soovides, Lagle
No comments:
Post a Comment