Siin on põhjus, miks ma
hakkasin soome kirjandust lugema. Selle raamatu „neelamisest“ on küll möödas
mitu head aastat, aga vahel on tarvis lasta mõtetel settida. Ma olen aru
saanud, et kirjandusmaailmas on üks kindel väljenduslaad, mis on mulle
äärmiselt südamelähedane. Selle peamiseks tunnusjooneks on ilus keel, laulev
sõnaseadistus, samas täpne ja võimalikult lüheldane. Napp ja konkreetne, kuid
kaasatundev, kaasahaarav. Need on võtmesõnad. Tõlkekirjanduse puhul on ilmselt
tõlkija panus väga oluline. Kuid head voolujoonelist teksti on kindlasti
lihtsam tõlkida kui robustsemat stiili. Minnes tagasi mu meelislektüüri juurde,
siis teema peab olema valulik, sest muidu ei tunne midagi. Roosamanna ei huvita
kedagi!
Riikka Pulkkinen oli
vaid 26-aastane üliõpilane, kui tema romaan Soomes avaldati. Teos sai
kriitikutelt uskumatult sooja vastuvõtu ning imestati, et kuidas saab nii noor
naine kaasa rääkida suurt küpsust ja elukogemust nõudvas teemaderingis. Tegelaskujud
on nii noored kui vanad ning kõik nad mõjuvad eluliselt. Riikka Pulkkineni
stiil lihtsalt poeb hinge.
Soome autorilt on eesti
keeles ilmunud ka tema teine romaan Tõde,
mis räägib põlvkondadevahelisest suhtlemisest ja läbisaamisest. Aga kuna üks
perekonna pea võitleb vähiga, siis minu jaoks oli seda liiga valus lugeda. Eelistatavalt
võtke esimesena siiski kätte Piir, et
tutvuda Pulkkineni fantastilise stiiliga.
Teile lugemiselamusi
soovides, Lagle
No comments:
Post a Comment