Mul tekkis selle
raamatu vastu huvi tagakaanel asuva tutvustuse tõttu. Äkitselt ühe juhusliku
kohtumise ajel rebida end välja oma korrastatud elust ning minna tühja tuult
tallama – selline algus tundub nii intrigeeriv, et seda lihtsalt peab lugema,
leidsin ma. Peategelane suundub Lissaboni ning kuna see linn on mulle
sümpaatne, sest olen seal paar päeva viibinud, oli päris südantsoojendav lugeda
tuttavatest tänavatest ja kohtadest.
Raamat ise on raske
tekstiga ja nii tulvil mõtteid, et need vajavad seedimist mõnda aega. Toon hea
meelega paar näidet, need on kõik „elust enesest“, kuidas teised meid vaatavad,
kuidas me ise ennast näeme, mida tähendab kooselu jne.
Siiralt Teile
lugemissoovitust jagades, Lagle
„Olid
inimesed, kes lugesid, ja olid teised. Inimeste vahel ei saanud olla suuremat
erinevust kui see.“
„Üks
osa inimlikust väärikusest seisneb jõus seista silmitsi oma saatusega, ka
raskega.“
„Meie
elu tõeline lavastaja on juhus – lavastaja tulvil julmust, halastust ja võluvat
sarmi.“
„Kohtumised
inimeste vahel on justkui mõttetult edasikihutavate rongide ristumine pilkases
öös.“
„Kõik,
mis teeskleb püsivust, lähedust ja intiimset teadmist – kas pole see
rahustuseks leiutatud pettus, millega püüame katta ja ohjeldada võbelevat,
häirivat põgusust, kuna oleks võimatu seda iga hetk taluda.“
„Kas
pole tegelikkuses nii, et kohtuvad mitte inimesed, vaid varjud, mille heidavad
nende kujutlused?“
No comments:
Post a Comment