Ma hakkan end juba
kordama, aga ma ütlen siiski veel kord: Nüüdisromaani sari on täis huvitavaid
leide. Seekord siis kummastava jutustusestiiliga sünge thriller.
Kergesti saab peatüki
algul aru, millise tegelase vaatevinklist lugu jutustatakse. See on hea võte,
annab loole juurde dünaamilisust, jõulisust, mõjub huvitavamalt. Näiteks kui
peatüki jutustajaks on paadunud mõrvar Bud, siis nagu oleksingi selle värdja
peas, ma kuulen tema väärastunud loogikat.
Jutustuse tegevus
toimub eelmise sajandi keskpaigas, mil puudusid arvutid, lihtsamas maailmas,
kus elutempo oli aeglasem, aga ka näiteks laste ihuline nuhtlus koolis oli
tavaline, lausa reegliks.
Sünge on see raamat
laste väärkohtlemise teema tõttu. Kuid lõpus saab paha karistatud ning
närvikõdi on kogu loo keskel küllaga.
Toon välja peategelase
Luce´i mõttekäigu: „Mida head maailm
inimesele annab? Tekitab müra tema kõrvade vahel, lämmatab tema tõelise mina.
Nii püüdis Luce igapäevast tegelikkust üsna karmilt piirata, jättes alles vaid
looduse, ilma, loomad ja hilisõhtuse raadio.“
Looduskirjeldust on
suhteliselt palju, sest see annab edasi Luce´i tegelaskuju. Mõte on selles, et
kogu kuri tuleb inimestest, loodusega oled sa ühtne.
Charles Frazier´ilt on
varem eesti keelde tõlgitud raamatud Kolmteist kuud ja Cold Mountain, mille
põhjal on valminud samanimeline mitmeid Oscareid võitnud film.
Siiralt Teile
lugemissoovitust jagades, Lagle
No comments:
Post a Comment