Ma olen leidnud vaid
mõned kirjandusteosed, mis on mind endasse vangistanud. Raamatut ei saa käest
panna enne, kui viimane lehekülg on käes. Tavaliselt vajab ikka elu elamist,
toimetused tegemist ja raamatusse saab süveneda siis, kui muu on tehtud. Kuid Tea
Lalli esikromaan pani mind unustama kõik muu.
Ma neelasin romaani ühe
hingetõmbega. Ma tundsin nagu see raamat oleks kirjutatud minule. Samad sõnad
ja mõttekatked on keerelnud minulgi peas, kuid mul pole jätkunud ambitsiooni
neid mõtteid kirja panna. Piisab kui ma kohtan neid tuttavaid, südamelähedasi,
igati omaseid mõtteid kusagil trükisõnas jäädvustatuna, et kogeda äratundmist,
kohalejõudmist ning rahu saabub hinge.
Tea Lalli romaani Katki keskmes on põlvkondade vahelised
suhted, juhtides meie tähelepanu tõdemusele: kui palju haigetsaamisi ning
valesti mõistmisi võiks jääda olemata kui vaid teineteisega rääkida, teineteist
kuulata, teineteist austada. Me oleme siiski vaid inimesed, keegi pole
eksimatu.
No comments:
Post a Comment