Thursday, August 28, 2014

Nädala raamat: Sadie Jones. Hüljatu

Ma olen vapustatud. Ma ei ole varem midagi sellist lugenud. Ma ütlen julgelt, et Hüljatu on minu selle aasta parim lugemiselamus. Raamatu peategelane on teismeline poiss, kes 10-aastaselt sattus oma ema surma tunnistajaks. See tegi Lewise hinge seest kohe päris katki. Ei aidanud kaasa ka tema isa pidev tõrjuv hoiak, külmus ja poja alavääristamine. Autor toob meisterlikult kild-killu haaval välja Lewise allakäigu põhjused, milleks on peamiselt teised inimesed. Tegevus toimub 1950ndate Inglismaal ja autor naeruvääristab väikekodanliku seltskondliku suhtlemise tühisust. Ühiskonnast võõrandumine ja tunne, et mitte keegi sind ei aita ning et sind ei ole mitte kellelegi vaja, viivad Lewise kuritahtliku tegevuseni.
Kuidas loobuda millestki, kui sa tead, et see sind aitab? Kuidas hoida end tagasi tegemast midagi halba, kui ainus inimene, kellele see viga teeb oled sina ise?“ Nii arutleb Lewis kui võtab isa habemenoa ja lõikab endale käsivarde. Tal on tekkinud sõltuvus endale haiget teha, et selle läbi midagigi tunda, et oled elus. Enda sandistamine toob kaasa vabanemistunde, aga hiljem võtab maad tohutu häbi.
Kuigi teema on negatiivselt emotsionaalne, teeb raamatu lugemiselamuse heaks jutustuse lõpplahendus. Päriselus ilmselt nii puntras eludes head tulemust ei ole, aga raamatus on see võimalik siiski. Jätan selle Teie avastada, vihjan vaid, et võidab armastus!
Hüljatu on inglise autori esimene eesti keelde tõlgitud raamat.
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Thursday, August 21, 2014

Nädala raamat: Riikka Pulkkinen. Piir

Siin on põhjus, miks ma hakkasin soome kirjandust lugema. Selle raamatu „neelamisest“ on küll möödas mitu head aastat, aga vahel on tarvis lasta mõtetel settida. Ma olen aru saanud, et kirjandusmaailmas on üks kindel väljenduslaad, mis on mulle äärmiselt südamelähedane. Selle peamiseks tunnusjooneks on ilus keel, laulev sõnaseadistus, samas täpne ja võimalikult lüheldane. Napp ja konkreetne, kuid kaasatundev, kaasahaarav. Need on võtmesõnad. Tõlkekirjanduse puhul on ilmselt tõlkija panus väga oluline. Kuid head voolujoonelist teksti on kindlasti lihtsam tõlkida kui robustsemat stiili. Minnes tagasi mu meelislektüüri juurde, siis teema peab olema valulik, sest muidu ei tunne midagi. Roosamanna ei huvita kedagi!
Riikka Pulkkinen oli vaid 26-aastane üliõpilane, kui tema romaan Soomes avaldati. Teos sai kriitikutelt uskumatult sooja vastuvõtu ning imestati, et kuidas saab nii noor naine kaasa rääkida suurt küpsust ja elukogemust nõudvas teemaderingis. Tegelaskujud on nii noored kui vanad ning kõik nad mõjuvad eluliselt. Riikka Pulkkineni stiil lihtsalt poeb hinge.
Soome autorilt on eesti keeles ilmunud ka tema teine romaan Tõde, mis räägib põlvkondadevahelisest suhtlemisest ja läbisaamisest. Aga kuna üks perekonna pea võitleb vähiga, siis minu jaoks oli seda liiga valus lugeda. Eelistatavalt võtke esimesena siiski kätte Piir, et tutvuda Pulkkineni fantastilise stiiliga.
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Monday, August 18, 2014

Remont tehtud!

Raamatukogu lastetoas ja eestoas on nüüd remont tehtud ning paari päeva jooksul saavad kõik raamatud, arvutid ja mööbel tagasi oma kohale. Nüüd on kõigis raamatukogu ruumides ühine hele ja rõõmus värvitoon, kolm suve kestnud ruumide värskendus on lõpule viidud!
Kohtumiseni raamatukogus!

Friday, August 15, 2014

Nädala raamat: Francesc Miralles. Armastus pisiasjadest

Üle mitme kuu sattus mulle kätte üks väga armas raamat, mis soojendab mu hinge! Tegemist on kahe õhtupooliku jagu nautlemisega, sest raamat on kahjuks üsna õhuke. Jutustuse peategelane on 37-aastane üksildane vanapoiss, kelle elus käivitub pealtnäha juhuslike sündmuste ahel, mis kõik saab alguse ühest ootamatust sissetungist tema koju. Olgu öeldud, et selle invasiooni põhjustas tundmatu neljajalgne. Loo arenedes tutvub Samuel päris mitme veidra tegelasega, kes omamoodi rikastavad mehe maailma.
Tekst on humoorikas, samas magusalt valus. Autor vajutab just neile õigetele mõjutsoonidele hinges, mis loovad äratundmise: see on täpselt nii!
Romaani mõtte seletab väga hästi lahti järgmine tsitaat: „Armastus pisiasjadest – keegi teeb midagi head ning see vallandab teekonna, pisiasjade ahela, mis viib armastuseni. Lõpuks, kui tahad alguspunkti tagasi jõuda, pole see enam võimalik. Sest pisiasjade ahel on kaotanud igasugusegi tagasitee selleni, kes sa varem olid.
Tekst on täis viiteid maailma kirjandusklassikasse kuuluvatele kirjanikele ja nende teostele.  (Näiteks tsitaat Stendhalilt: „Armastus on kaunis lill, aga seda tuleb otsida kuristiku servalt.“ Ilus!) Samuti räägib peategelane palju klassikalisest muusikast. Autor toob meieni selle kultuurse maailma, milles me elame ja mida omal vabal valikul tarbime. Mõni inimene kuulab klassikat, mõni armastab rock-muusikat; mõni inimene eelistab kinos vaadata vanu must-valgeid filme, mõni aga tänapäevaseid kassahitte. Võib öelda, et see raamat on näide, kuidas üks inimene sisustab oma vaba aega – kultuurselt. Aga mitte see pole raamatu juures oluline! Kultuur on lihtsalt tühjuse täide, enese mõtestamine, identifitseerimine. Loo mõte on ikka selles, et positiivsed inimkontaktid meie elus teevad elamise kvaliteetseks. Iseasi on suhtlemise lahtimõtestamine ja enesele vajalikuks pidamine. Inimene ise loob tähenduse (ja seda öeldes ma kordan end juba mitmekordselt, kui olete lugenud mõnda vanemat postitust siin blogis!).
Armastus pisiasjadest on hispaania kirjaniku esimene eesti keelde tõlgitud romaan.
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Thursday, August 7, 2014

Nädala raamat: J.K. Rowling. Ootamatu võimalus

See on Harry Potteri autori esimene täiskasvanutele kirjutatud raamat. Rowling toob meieni Inglismaa idüllilise alevi inimeste tegemised, unistused ja pettumused.
Raamatu tegelastel tundub olevat üks ühine joon: nad kõik vihkavad oma elu, mis on omal kombel suisa naljakas! Rowling oma suurepärase jutu vestmise oskusega paneb mind kaasa tundma kõigile tegelaskujudele, no peaaegu kõigile…
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle