Friday, December 28, 2012

Nädala raamat: Guillaume Musso. Ingli kutse

Nüüdisromaani sari on täis huvitavaid leide. Guillaume Musso kaasa arvatud. „Ingli kutse“ on põnevik ja armastuslugu ühiste kaante vahel. Selline kaks ühes temaatika on minu vaieldamatu lemmik. Põnevasse süžeesse pikitud tundeelu – hing ei oska muud soovidagi!
Lühidalt tutvustades (ma ei tohi ju raamatut Teile ümber jutustada!), juhuse tahtel kohtuvad noored, nende mobiiltelefonid lähevad kogemata vahetusse, mistõttu on nad sunnitud teineteisega suhtlema. Kusjuures üks elab San Franciscos ning teine asub Pariisis! Musso kirjeldab edasitoimuvat üksteise elu järele luuramist (võõra inimese telefoni näppides saab päris paljugi teada!) üsna koomiliselt.

Algul võib jutustuse hüplikkus mõjuda häirivalt, kui kord räägib peatükk Madeline vaatevinklist ning järgmisel on kirjas Jonathani seisukoht, kuid sellega harjub üsna ruttu. Tekst ise on ladus ja tempokas.
Peategelaste hingeelule lisab vürtsi mõlema mitmetahuline elutee: Madeline on endine politseinik, kes nüüd askeldab omaenda lilleäris. Jonathan on kõrbenud karjääriga üleilmakuulus telekokk ja menüüuuendaja, kes nüüd peab vägagi tagasihoidlikku restorani. Tuleb välja, et kahte juhuslikult tutvunud noort seob ühine saladus, mis annab jutustusele kriminaalse süžee.

Kõrvaltegelastest jääb eredalt meelde Madeline kunagine koolivend, nüüdne kohalik allmaailma boss Danny, kes on salamisi kogu aeg olnud Madeline´i armunud.
Nagu kirss tordi peal, mõjuvad iga peatüki algul olevad lühidad tsitaadid, mis iseloomustavad ning toovad peamise mõtte välja järgnevast peatükist. Sama võtet on Musso kasutanud ka teise eesti keelde tõlgitud raamatu puhul. „Tulen ikka su juurde“ on samuti armastuslugu, kuid juurde on lisatud terake müstilisust. Mees elab ühte päeva läbi korduvalt ja korduvalt, püüdes muuta sündmuste kulgu, et ta saaks endale armastatud naise ning et tema äsjaleitud tütar ei sooritaks enesetappu, kuid iga kord muutub midagi, mis omakorda rikub ära kellegi teise õnne, kellest mees hoolib. Kas pole sellise süžeega filmi telekas jooksnud?

Igatahes Musso stiil on nauditav ning paneb mõtlema, mis siin maises elus tähtis on.
Siiralt Teile lugemissoovitust jagades, Lagle

PS! Mõningaid näiteid Musso valitud peatükke alustavatest tsitaatidest, raamatutest „Ingli kutse“ ja „Tulen ikka su juurde“:
Kohutav on olla üksi, kui on oldud kahekesi. /Paul Morand

Suured elupiinad tulenevad sellest, et me oleme igavesti üksi ning kõigi oma jõupingutuste ja tegudega püüame me selle üksinduse eest põgeneda. /Guy de Maupassant
Inimene on peaasjalikult see, mida ta varjab: väike hale saladustepundar. /André Malraux

Kõigist valudest kõige hullemad on need, mida tehakse endale ise. /Sophokles
Ma ei tea, kuhu mu tee mind viib, aga parem on minna, kui hoian su käest. /Alfred de Musset

Oma saatust kohatakse sageli teedel, mis on valitud selle mõttega, et teda vältida. /La Fontaine
Ma tean hästi, mille eest ma põgenen, aga mitte seda, mida ma otsin. /Montaigne

Mind ei purusta see, kui sa liiga tugevalt minule toetud, vaid see, kui sa mind hülgad. /Gustave Thibon

Friday, December 21, 2012

Rõõmsaid jõulupühi!

Õrna lumevaibaga
tuli talv ja kattis maa.
Kiirelt meie poole teel
saani peal ka jõulumees.

Jõuluvana, tule tuppa,
sooja ahju poole rutta!
Proovi meie jõuluroogi
ema tegi piparkoogi.

Kui puhatud ja salmid loetud,
kingipakid vastu võetud.
Siis me ära saadame,
Sinu, kallis Jõulumees!

Pidulikku jõuluaega!
Raamatukogu on suletud 22.-26. detsembril.
Kohtume pärast pühi neljapäeval!

Wednesday, December 19, 2012

Nädala raamat: Benjamin Black. Christine Falls

Benjamin Black on iiri kirjaniku John Banville´i pseudonüüm, et eristada seda teost tema tavapärasest loomingust. Ma loodan, et Blacki teisi jutustusi tõlgitakse veel eesti keelde, sest see stiil kuidagi sobis mulle.
Tegevus toimub 1950. aastate Dublinis. Raamatus puuduvad verised üksikasjalikud kirjeldused nagu tavalisele krimijutule omane. Ma tsiteerin raamatu tagakaane teksti: „Christine Falls“ on meeldesööbiva õhustikuga raamat inimlikust õnnetusest, selle ära kasutamisest ja tragöödiast, mis leiab aset, kui inimesed ennast jumalaks pidama hakkavad“. Enam paremini ja täpsemini seda raamatut iseloomustada ei saagi, sellega on kõik öeldud ja ma loodan, et ka huvi tärganud.
Lugedes muutub peategelane Quirke kuidagi sümpaatseks, ei oskagi öelda, miks. Elus palju kannatanud mees, hobiks suhtlemine viinakuradiga. Samas mõjub Quirke intelligentselt, kui ta kõrvalteid käies üritab ajada õigeid asju. Just see süžee saladuslik õhustik, olustik tundub kuidagi intrigeeriv.
See lihtsalt on nii, et mõnel raamatul on olemas see miski, mis köidab, samas ei oska seda täpsemalt nimetada, iseloomustada. Ütleme, et see miski on x-faktor. „Christine Falls“´il on see miski olemas.
Siiralt Teile lugemissoovitust jagades, Lagle

Friday, December 14, 2012

Üllataja Ida Palamuse Raamatukogule

Sel aastal tunnustati Palamuse Raamatukogu töötajaid Lagle Räga ja Katre Ilmjärve Üllataja Ida preemiaga. Suur aitäh tunnustuse eest! Me teeme oma tööd rõõmuga ning loodame, et meie külastajatel on hea tulla raamatukokku!
Jõgevamaa raamatukogupreemiaid antakse välja juba viiendat aastat. Nominendid esitatakse üle maakonna raamatukogutöötajate poolt. Preemia on nime saanud Põltsamaa raamatukogu kunagise kauaaegse juhataja Ida-Helene Sutt-Reima järgi. Nukud valmistab Palamuse kandi käsitöömeister Ingrid Juuse.

Thursday, December 13, 2012

Nädala raamat: John Updike. Brasiilia


Tegemist on põneva seiklusjutuga. Lugema ahvatles mind soojades toonides kaanekujundus ning, kuna tegevuspaigaks on meie jaoks kauge maa Brasiilia, siis praeguses karges põhjamaa talves kuuma eksootikat lugeda on suisa elamus omaette.
Updike´i stiil on äärmiselt naturalistlik, ma toonitan, äärmiselt looduslähedane. Lugedes koged iga mahlakat lõhna ja maitset, nii ambroosiat kui ka rooja lehka. Üks võtmesõna ongi elu vastandamine: rikkus – vaesus, ilus – kole, valge – must. On peategelasedki, moodsa maailma armastajapaar, Isabel valge ning Tristao musta nahaga.
Isegi pisut õõvastav on lugeda sellist Tristani ja Isolde legendi töötlust, nii kaasaegset, samas ka nii teistsugust, kus noored, põgenedes Isabeli isa eest, satuvad Brasiilias ringi ekseldes elama indiaanlaste keskele, hoopis teise tsivilisatsiooni, millel meie aja väärtuste ja normidega suurt ühist polegi.
Updike toob välja mõtte, mis annab kogu raamatule oma peamise värvingu: inimest juhtivaks jõuks on seksuaalsus, paljunemise instinkt. Ning ellujäämine ka kõige kohutavamates tingimustes. Pole kuigi tavapärane lugeda, kuidas naine müüb oma keha selleks, et toitu lauale saada, et tema armastatud mees ikka suudaks päevast päeva rasket kaevandustööd teha. Ja see on armastus, Updike´i arvates!
Jutustus saab huvitava müstilise suuna pärast Isabeli retke indiaani nõia juurde, mil juhtub midagi meie loogilisele tajule täiesti ilmmõistmatut, aga ma ei reeda loo sisu, nii jääb Teilegi avastamisrõõmu!
Mõte, mis jäi kummitama: Isabel on sunnitud kaubavahetuseks ära andma kihlasõrmuse, mis on ainus Tristao kingitud asi, millel on suur emotsionaalne väärtus. „Nagu oleks tal hammas näost välja löödud, teadis Isabel, et ta ei saa iial tagasi, mille oli just loovutanud. Elu riisub meilt meid endid, raashaaval. Mis viimaks alles jääb, on keegi teine.“ Pole olemas inimest, kes sammuks oma eluteel muutumatult.
Siiralt Teile lugemissoovitust jagades, Lagle

Tuesday, December 4, 2012

Nädala raamat: Patrick Modiano. Silmapiir

Tõuke Modiano loominguga tutvumiseks sain ma üht hoopis teise kirjaniku raamatut lugedes. Guillaume Musso (kellest räägin järgmisel nädalal!) teose Tulen ikka su juurde naispeategelane veetis aega Modianot lugedes ning eksistentsialismist mõtiskledes, mispeale minus tärkas huvi.
Modianolt on eesti keelde tõlgitud kokku kolm raamatut. Peale Silmapiiri veel Hämarate Poodide tänav, mida peetakse kirjaniku kõige kuulsamaks teoseks, ning Unustuse kaugeimast otsast. Ma võin uhkelt tunnistada, et olen need kolm läbi lugenud. See pole küll teab mis saavutus, raamatud on kõik suhteliselt õhukesed!
Kriitikutel on õigus, kui nad ütlevad, et Modiano kogu looming on nagu üks teos. See üks ja sama teema kordub igas raamatus. Ehk siis elu on juhuslike juhtumuste jada. Noormees kohtab tütarlast, armub, satub mingisse sündmuste keerisesse, misjärel tütarlaps kaob ta elust, kuid mitte südamest. Tajutav on ka mingi paine, äng minevikust, ilmselt sõjakoledused on tegelastel veel väga värskelt meeles. Jälitamine ja nuhid varjudes annavad teostele ilmekalt sünge taustavärvi. Hirm paneb tegutsema.
Jutustus on lünklik, lugeja peab ise oma fantaasiaga hämaraks jäänud kohad täitma. Minus tekitab selline kirjutamisvõte pisut frustratsiooni. Et asi võib olla nii või naa, täpselt selline nagu ma tahan seda ette kujutada. Ei tea, liigne kujutluse vabadus polegi vast nii ahvatlev kui konkreetne kirjaniku poolt konstrueeritud lõpp, misjärel saab mõelda, kas nõustun autoriga või ei, kas meeldis või ei. Kuid see on midagi lõplikku ega jää õhku rippuma ning mis peamine, saab pooli valida!
Muljetavaldav on autori truudus. Peategelane armub ja see ongi kogu tõde, see ei muutu. Tütarlaps on juba ammu kadunud, kuid armastus jääb aastakümneteks, see mõte, see igatsus. Me ise loome selle tähenduse, mida südames armsana hoida. Mitte miski muu ei ole oluline.
Siiralt Teie lemmiklugeja Lagle